Autor Heino Prunsvelt, Saksa ordenite ja autasude pikaaegne uurija ja kollektsionäär; DGO liige 

 

RAUDRIST 210

Tänavu möödub 210 aastat ajaloo ühe tuntuima sõjalisi aumärgi Raudristi asutamisest. Raudristi kui sõjalise aumärgi asutas Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III 10. märtsil 1813. Raudristi kirjeldus ja statuut avaldatakse esmakordselt 20. märtsil 1813 ajalehes Schlesische Priviliegerte Zeitung No 34. Samas lehes avaldab Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III üleskutsed oma rahvale “An mein Volk” ja sõjaväele “An mein Kriegsheer”.

 

Friedrich Wilhelm III

Schlesische privilegirte Zeitung No 34, 20. märts 1813

Raudrist oli loodud kui Napoleoni vastase Vabadussõja vaprusmärk. Raudrist oli samas ka ajaloo üks esimesi demokraatlikke aumärke, kus iroonilisel moel jälgiti samu printsiipe kui Napoleoni poolt 1802 asutatud Prantsuse Auleegioni ordeni annetamisel. Raudristi annetamisel ei arvestatud saaja seisust, sotsiaalset päritolu ega sõjalist auastet. Raudriste annetati ühtviisi nii sõdurile kui ka kindralile. Annetamise mõõdupuuks oli vaid sõjamehe isiklik vaprus või vägede edukas juhtimine lahinguites.

Raudristi asutamise kuupäevaks valis kuningas oma surnud abikaasa kuninganna Luise sünnipäeva, kes oli sündinud 10. märtsil 1776. Esimese Raudristi annetas kuningas postuumselt oma kallile abikaasale Luisele. See Raudrist oli asetatud kuninganna Luise büsti jalamile Hohenzieritzi lossi toas, kus ta 19. juulil 1810 suri.

Kuninganna Luise

Karl Friedrich Schinkeli Raudristi kavand

Statuudi järgi jagunes Preisi Raudrist kolme klassi: 2. klassi Raudrist, 1. klassi Raudrist ja Raudristi Suurrist. 2. ja 1. klassi Raudristid olid mõõtmetel ühesuurused, Suurrist neist suurem. 2. klassi Raudristi kanti rinnas, 1. klassi Raudristi vormikuue vasakul poolel ja Raudristi Suurristi kanti kaelas. Raudristi Suurristi annetati vaid kindralitele ja marssalitele vägede eduka juhtimise eest lahingutes. Annetatud aumärkide juurde kuulus ka tunnistus.

Aumärgi esimesed kavandid visandas kuningas ise. Tema kujundatud Raudrist kujutas endast patee risti, mille keskmesse oli paigutatud lõigatud nurkadega ruut. Ruudu sees tema kuningliku kõrguse monogramm FWR – Friedrich Wilhelmus Rex, mille kohal Preisi kuninga kroon. Risti neljale labale olid paigutatud tammelehed. Labade vahel olid aumärgi asutamise aasta 1813 numbrid.

Lõpliku kuju Raudristile andis aga tuntud Preisi arhitekt ja maalikunstnik Karl Friedrich Schinkel, kes oli Preisi kuninga teenistuses aastast 1810 kuni surmani 1841. Schinkelile sai Raudristi kujunduse eeskujuks 1190 asutatud Saksa Ordu rist. Seda musta risti sümbolit kandsid ordurüütlid nii rinnas, kui ka omal valgetel mantlitel. Tema kujunduses oli Raudristi avers puhas. Reversi keskmes oli kujutatud kolme tammelehte, mille kohal kuninga initsiaalid FW Preisi krooniga ja all asutamise aastaarv 1813.

Algselt oli kavandatud nii, et rist on üleni rauast ja musta värvi. Alles siis kui rist kinnitati preisi sõduri kuuele nähti, et aumärk ei paista välja. Nimelt oli Preisi sõdurite vormikuub samuti musta värvi. Rahuldava tulemuse nimel eksperimenteeriti kaua, kuni lõpuks leiti sobiv lahendus, raudne rist sai hõbedase raamistuse. Aprilli keskel oli valminud 4 risti prototüüpi. Peagi leiti ka lõplik valmistus viis ja mai alguseks oli juba valminud 300 Raudristi.

Mustaks värvitud raudne rist kahe omavahel kokkujoodetud hõbedast raami vahel. 2. klassi Raudristi hõberaami ülaserva kinnitati väike ümar aas, mille küljes oli suurem rõngas lindi jaoks. Lint oli must-valge ehk nö Preisi värvides. Musta lindi servades kaks kitsamat valget joont. 2. klassi Raudrist maksis 2,5 taalerit, mis oli sel ajal märgatav summa raha. 1. klassi Raudrist aga juba 5 taalrit.

Raudriste annetati ka tsiviilteenete eest, näiteks sanitaridele ja kirurgidele. Tsiviilautasu puhul kanti 2. klassi Raudristi samuti must ja valge lindi otsas aga erineval sõjateenete ristist olid lindi värvid oma kohad vahetanud. Valge lindi servades oli kaks musta joont.

 

Raudristi Suurrist

1. klassi Raudristi avers ja revers

 

2. klassi Raudristi avers ja revers

. klassi Raudrist oli algselt kokkuõmmeldud kahest must-valgest lindilõikest nii, et moodustasid risti. Sellisena kanti seda rinnas kuni valmisid hõberaamis ristid. 1. klassi Raudristi avers oli puhas ja reversil aga rinda kinnitamiseks kas aasad või vertikaalne kinnitusnõel.


Major Karl August Ferdinant von Borcke 1. Pommeri Jalaväe Rügemendist oli esimene keda 2. aprillil 1813 autasustati 2. klassi Raudristiga, tugevasti kindlustatud Lüneburgi forti vallutamise eest. Selles väeüksuses said Raudristid veel 5 ohvitseri, 8 allohvitseri ja 2 reameest, olles sellega esimesed sõdurid Raudristi kandjad. Hiljem pälvis Katzachi lahingu eest Major von Borcke ka I klassi Raudristi.

Esimene keda autasustati 1. klassi Raudristiga 17. aprillil 1813 oli Wanfriedi lahingus silmapaistnud 9. Husaari Rügemendi juht Oberstleutnant Rudolf Friedrich von Hellwig. Esimene naine keda 3. märtsil 1814 autasustati 2. klassi Raudristiga oli Unteroffizier Frederike Krüger. 9. Kolbergi Jalaväerügemendi ridades kandis ta nime August Lübke ja meeste riideid. Veel omas ta Preisi Sõjamälestusmedalit ja Vene Püha Georgi ordenit.

Esimene mittesõjaliste teenete 2. klassi Raudristi annetati Berliini sõjakubernerile kindral von Esloegile.

Vabadussõjas anti 2. klassi Raudriste välja 16.131 neist tsiviilteenete riste 373. Kuna juba esimesed 2. klassi Raudristi saajad hakkasid oma aumärke kandma tagurpidi, ehk pilt pealpool ja silepind taga siis reversist oli saanud avers. Siis annabki kuningas juba juunis 1813 käsu kanda risti edaspidi just sedamoodi. 1. klassi Raudristide kujundust siiski muutma ei hakata, nende esikülg oli endiselt sile.

Raudristi asutaja Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III ise kandis vaid 2. klassi Raudristi. 2. klassi Raudristi saavad ka tema pojad, tulevane Preisi kuningas Friedrich Wilhelm IV ja tulevane Preisi kuningas ja Saksa keiser Wilhelm I. Kuna printsid kannavad rinnas mõõtudelt väiksemaid 2. klassi Raudriste saavad need minituursed ristid hüüdnime Prinzengrosse. Nii nagu Preisi kuningas kannab ka Venemaa keiser Aleksander I vaid 2. klassi Raudristi.

1. klassi Raudristiga autasustamise eelduseks oli see, et saaja omas 2. klassi Raudristi. Vabadussõjas annetati 1. klassi Raudriste kokku 668 korral neist tsiviilteenete riste vaid kahel korral. Tõsi need tsiviilteenete aumärgid ei erinenud millegipoolest tavalistest 1. klassi Raudristidest. Need kaks meest, kes sellise au osaliseks said, olid kuulus Preisi keeleteadlane, filosoof, riigimees ja diplomaat Wilhelm Freiherr von Humboldt ja Preisi riigimees ja peaminister Karl August Fürst von Hardenberg.

Koos 2. ja 1. klassi Raudristiga asutas Preisi kuningas ka Raudristi Suurristi, millega ta autasustas Vabadussõja jooksul viite isikut. Väejuhtidest pälvisid selle kõrge aumärgi: Gebhard Leberecht Fürst  von Blücher, 26. augusti 1813 – võidu eest Katzachi all, Friedrich Wilhelm Freiherr von Bülow, 6. septembril 1813 – võitude eest Dennewitzi ja Tautentzieni lahinguis. Ludwig Yorck von Wartenburg, 13. jaanuaril 1814 – Wittenbergi vallutamise eest ja 1813 pälvis lahingute eest Laoni ja Pariisi all selle aumärgi Rootsi kroonprintsi Karl Johan tulevane Rootsi kuningas Karl XIV.

 Viis sõjapealikku keda Vabadussõjas autasustati Raudristi Suurristidega:

 31. august 1813 – Kindralfeldmarssal Gebhard Lebrecht Blücher Fürst von Wahlstatt  võitude eest Katzbachi juures.

 15. september1813 – Jalaväekindral Friedrich Wilhelm Bülow Graf von Dennewitz võiduka Dennewitzi lahingu eest.

 Sügis 1813 – Rootsi kroonprintsi marssal Karl Johanni autasustati Põhja-Armee juhtimise eest Grossbeere lahingus.

 26. jaanuar 1814 – Jalaväekindral  Friedrich Emanuel Bogislav Tauentzien Graf von Wittenberg Wittenbergi kindluse vallutamise eest.

 31. märts 1814 – Kindralfeldmarssal Johann David Ludwig York Graf von Wartenburg sõjakäigu eest Prantsusmaale.

 

 

Kindralfeldmarssal Gebhard Lebrecht Blücher Fürst von Wahlstatt. Raudrist Kuldsel tähel

Waterloo lahingu järel 26. juulil 1815 asutas kuningas Friedrich Wilhelm III Raudristi Kuldsel Tähel, et sellega tunnustada Generalfeldmarschall Fürst Blücher von Wahlstatti juhitud Preisi vägede panust koalitsiooni vägede suures võidus Waterloo juures. Aumärgi ainsa kandja järgi kutsuti seda Blüchersterniks.

Aastatel 1813 kuni 1815 annetati Raudriste järgnevalt:

  1. klassi Raudrist – 16.131
  2. klassi Raudrist – 668

Raudristi Suurrist – 5

Raudrist Kuldsel Tähel – 1

Kokku annetati Vabadussõjas Raudriste – 271.000

Ajaloos on Raudriste kasutusele võetud veel kolmel korral: 1870 Prantsuse–Preisi sõjas, 1914 Esimeses Maailmasõjas ja 1939 Teises Maailmasõjas.