RAUDRIST 210

Friedrich Wilhelm III

Schlesische privilegirte Zeitung No 34, 20. märts 1813

Kuninganna Luise

Aumärgi esimesed kavandid visandas kuningas ise. Tema kujundatud Raudrist kujutas endast patee risti, mille keskmesse oli paigutatud lõigatud nurkadega ruut. Ruudu sees tema kuningliku kõrguse monogramm FWR – Friedrich Wilhelmus Rex, mille kohal Preisi kuninga kroon. Risti neljale labale olid paigutatud tammelehed. Labade vahel olid aumärgi asutamise aasta 1813 numbrid.

Lõpliku kuju Raudristile andis aga tuntud Preisi arhitekt ja maalikunstnik Karl Friedrich Schinkel, kes oli Preisi kuninga teenistuses aastast 1810 kuni surmani 1841. Schinkelile sai Raudristi kujunduse eeskujuks 1190 asutatud Saksa Ordu rist. Seda musta risti sümbolit kandsid ordurüütlid nii rinnas, kui ka omal valgetel mantlitel. Tema kujunduses oli Raudristi avers puhas. Reversi keskmes oli kujutatud kolme tammelehte, mille kohal kuninga initsiaalid FW Preisi krooniga ja all asutamise aastaarv 1813.

Mustaks värvitud raudne rist kahe omavahel kokkujoodetud hõbedast raami vahel. 2. klassi Raudristi hõberaami ülaserva kinnitati väike ümar aas, mille küljes oli suurem rõngas lindi jaoks. Lint oli must-valge ehk nö Preisi värvides. Musta lindi servades kaks kitsamat valget joont. 2. klassi Raudrist maksis 2,5 taalerit, mis oli sel ajal märgatav summa raha. 1. klassi Raudrist aga juba 5 taalrit.

Raudriste annetati ka tsiviilteenete eest, näiteks sanitaridele ja kirurgidele. Tsiviilautasu puhul kanti 2. klassi Raudristi samuti must ja valge lindi otsas aga erineval sõjateenete ristist olid lindi värvid oma kohad vahetanud. Valge lindi servades oli kaks musta joont.

1. klassi Raudristi avers ja revers

2. klassi Raudristi avers ja revers

. klassi Raudrist oli algselt kokkuõmmeldud kahest must-valgest lindilõikest nii, et moodustasid risti. Sellisena kanti seda rinnas kuni valmisid hõberaamis ristid. 1. klassi Raudristi avers oli puhas ja reversil aga rinda kinnitamiseks kas aasad või vertikaalne kinnitusnõel.

Major Karl August Ferdinant von Borcke 1. Pommeri Jalaväe Rügemendist oli esimene keda 2. aprillil 1813 autasustati 2. klassi Raudristiga, tugevasti kindlustatud Lüneburgi forti vallutamise eest. Selles väeüksuses said Raudristid veel 5 ohvitseri, 8 allohvitseri ja 2 reameest, olles sellega esimesed sõdurid Raudristi kandjad. Hiljem pälvis Katzachi lahingu eest Major von Borcke ka I klassi Raudristi.

Esimene keda autasustati 1. klassi Raudristiga 17. aprillil 1813 oli Wanfriedi lahingus silmapaistnud 9. Husaari Rügemendi juht Oberstleutnant Rudolf Friedrich von Hellwig. Esimene naine keda 3. märtsil 1814 autasustati 2. klassi Raudristiga oli Unteroffizier Frederike Krüger. 9. Kolbergi Jalaväerügemendi ridades kandis ta nime August Lübke ja meeste riideid. Veel omas ta Preisi Sõjamälestusmedalit ja Vene Püha Georgi ordenit.

Esimene mittesõjaliste teenete 2. klassi Raudristi annetati Berliini sõjakubernerile kindral von Esloegile.

Vabadussõjas anti 2. klassi Raudriste välja 16.131 neist tsiviilteenete riste 373. Kuna juba esimesed 2. klassi Raudristi saajad hakkasid oma aumärke kandma tagurpidi, ehk pilt pealpool ja silepind taga siis reversist oli saanud avers. Siis annabki kuningas juba juunis 1813 käsu kanda risti edaspidi just sedamoodi. 1. klassi Raudristide kujundust siiski muutma ei hakata, nende esikülg oli endiselt sile.

Raudristi asutaja Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III ise kandis vaid 2. klassi Raudristi. 2. klassi Raudristi saavad ka tema pojad, tulevane Preisi kuningas Friedrich Wilhelm IV ja tulevane Preisi kuningas ja Saksa keiser Wilhelm I. Kuna printsid kannavad rinnas mõõtudelt väiksemaid 2. klassi Raudriste saavad need minituursed ristid hüüdnime Prinzengrosse. Nii nagu Preisi kuningas kannab ka Venemaa keiser Aleksander I vaid 2. klassi Raudristi.

1. klassi Raudristiga autasustamise eelduseks oli see, et saaja omas 2. klassi Raudristi. Vabadussõjas annetati 1. klassi Raudriste kokku 668 korral neist tsiviilteenete riste vaid kahel korral. Tõsi need tsiviilteenete aumärgid ei erinenud millegipoolest tavalistest 1. klassi Raudristidest. Need kaks meest, kes sellise au osaliseks said, olid kuulus Preisi keeleteadlane, filosoof, riigimees ja diplomaat Wilhelm Freiherr von Humboldt ja Preisi riigimees ja peaminister Karl August Fürst von Hardenberg.

Koos 2. ja 1. klassi Raudristiga asutas Preisi kuningas ka Raudristi Suurristi, millega ta autasustas Vabadussõja jooksul viite isikut. Väejuhtidest pälvisid selle kõrge aumärgi: Gebhard Leberecht Fürst  von Blücher, 26. augusti 1813 – võidu eest Katzachi all, Friedrich Wilhelm Freiherr von Bülow, 6. septembril 1813 – võitude eest Dennewitzi ja Tautentzieni lahinguis. Ludwig Yorck von Wartenburg, 13. jaanuaril 1814 – Wittenbergi vallutamise eest ja 1813 pälvis lahingute eest Laoni ja Pariisi all selle aumärgi Rootsi kroonprintsi Karl Johan tulevane Rootsi kuningas Karl XIV.

 Viis sõjapealikku keda Vabadussõjas autasustati Raudristi Suurristidega:

 31. august 1813 – Kindralfeldmarssal Gebhard Lebrecht Blücher Fürst von Wahlstatt  võitude eest Katzbachi juures.

 15. september1813 – Jalaväekindral Friedrich Wilhelm Bülow Graf von Dennewitz võiduka Dennewitzi lahingu eest.

 Sügis 1813 – Rootsi kroonprintsi marssal Karl Johanni autasustati Põhja-Armee juhtimise eest Grossbeere lahingus.

 26. jaanuar 1814 – Jalaväekindral  Friedrich Emanuel Bogislav Tauentzien Graf von Wittenberg Wittenbergi kindluse vallutamise eest.

 31. märts 1814 – Kindralfeldmarssal Johann David Ludwig York Graf von Wartenburg sõjakäigu eest Prantsusmaale.